Mu isa suri, kui olin 19. Ta oli see inimene, kes õpetas mulle videote tegemise põhitõdesid. Ta oli professionaalne muusik ja mäletan, et küsisin temalt, kas minust peaks saama ka muusik.

Tema vastus oli: „Kui saad, ära hakka. ”

 

Alles palju hiljem mõistsin, mida ta sellega mõtles.

Tõeline muusik ei suuda muusikast loobuda. Ja täna ma tean, et ma ei saanud filmimisest loobuda. Kui see poleks minu kutsumus, oleks see kindlasti minu oma  hobi.  

​

Meie, inimesed, enamasti ei väljenda oma tundeid nii, nagu peaksime. Just pulmades on see võimalus.

See on ütlematu hetk, kui ema poetab pisara, nähes oma väikest printsessi vahekäiku mööda kõndimas, kuuldes isa rääkimas, kui uhke ta oma poja üle on. Või hetked, mil paar on hilistel öötundidel tantsupõrandal teineteise sülle kadunud.

​

Kogu pulmade kontseptsioon on lihtsalt erakordne - kaks inimest, kes on üksteise kuidagi leidnud ja otsustanud selle tähistamiseks kokku koguda kõik oma sõbrad ja pere. See on armastuse pidu!

Ma ei saa teile garanteerida, et peigmees puhkeb nutma, kui ta esimest korda oma pruuti näeb, aga kui ta seda teeb, annan ma endast parima, et tabada see hetk võimalikult ehedal viisil.

Igal pulmal on oma lugu ja selle jutustamine on minu pulmavideote DNA. ”